EST  ENG  
header

Juhatuse liikme vastutus ja juhatuse käendus

Äriühingu majandustegevuses on üsna tavaline, et äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Et vältida tulevikus üllatuslikke olukordi, tuleb juhatuse liikmel hoolikalt kontrollida lepingut, millega äriühingule kohustus võetakse, sest juhatuse liikme käenduskohustus võib esineda lepingus varjatult.

Et hoiduda tulevikus pikast ja kulukast vaidlusest, tuleb võlausaldajatel täpselt sõnastada kokkulepe, millega juhatuse liikme käenduses kokku lepitakse.

Olukorra selgusetus võib tekkida, kui isik on allkirjastanud võlausaldajaga sõlmitud lepingu äriühingu juhatuse liikmena, kuid lepingus sisaldub mitmetimõistetav tingimus (näiteks “Juhatuse liige vastutab lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest”) ning käendajat ei ole eraldi lepingupooleks märgitud. Sel juhul tekib küsimus, kas äriühingu seadusliku esindajana lepingutele alla kirjutades kirjutas isik samal ajal lepingutele alla ka füüsilise isikuna, eesmärgiga tagada võlakohustuse täitmine.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-177-10 selgitanud, et käenduslepingust peab tulenema käendaja tahe vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest ja see peab olema kindlaks tehtud. Seda probleemi analüüsides juhtis Riigikohus tähelepanu oma varasemale praktikale ja jäi oma senise seisukoha juurde, et kui juhatuse liige on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt juhatuse liikme kui füüsilise isiku kohustuse kohta, on isik teinud kehtiva tahteavalduse vaatamata sellele, et lepingus ei ole juhatuse liiget lepingupoolena märgitud (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-8-06). Juhatuse liikme allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust. Eelpool nimetatust lähtub, et kui juhatuse liiget kui füüsilist isikut lepingus poolena ei ole märgitud, ei võimalda see kohe järeldada, et isikul puudus lepingu sõlmimisel tahe vastutada äriühingu kohustuste täitmise eest.
Isegi kui käendussuhte olemasolu tuvastatakse, võib selguda, et tegemist on hoopis tarbijakäendusega ning tarbijakäenduse kokkulepe on tühine. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-126-09 märkinud, et üksnes juhtorganisse kuulumine ei ole käsitletav juhtorgani liikme iseseisva majandus- ja kutsetegevusena, st ühingu kohustust käendusega taganud juhtorgani liiget saab käsitleda tarbijana käenduslepingu sõlmimisel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lõike 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.

Tingimust, mille kohaselt juhatuse liige vastutab lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, on võimalik mõista ka seesuguselt, et isik vastutab oma juhatuse liikme kohustuste täitmise eest tulenevalt äriseadustiku paragrahvidest 187 või 315. Samas on Riigikohus asunud seisukohale, et selliselt nimetatud tingimust mõista ei saa.

Lisaks käenduskohustuse võimalikkusele ei välistanud Riigikohus varianti, et tegemist võib olla hoopis kohustustega ühinemisega vastavalt VÕS-i § 178. Kohustustega ühinemisel astub kolmas isik võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale ning selle tagajärjel vastutab võlgnik võlausaldaja ees võrdselt koos senise võlgnikuga. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-8-06 selgitanud, et eelkõige tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust eristab see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kohustusega ühinemisel on isikul personaalne huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Käenduse puhul selline huvi puudub ja isik tagab võlgniku kohustust reeglina isikliku sideme tõttu.

Kokkuvõttes tuleb juhatuse liikmetel hoolikalt kontrollida lepinguid, millega äriühingule võlakohustusi võetakse ja/või võlga tunnistatakse, et nendes ei sisalduks varjatud või ebamääraseid tingimusi, millega võib kaasneda juhatuse liikme käendamiskohustus. Ja teistpidi, võlausaldajatel tuleb täpselt kindlaks määrata käenduskokkulepe juhatuse liikmega.

viimati uuendatud: 22.05.2017